Minu lugu
Karin Sarv on professionaalne muusik, kelle loometee on peamiselt seotud keelpillimänguga Eesti esindusorkestrites. Soov ennast kunsti kaudu väljendada on aja jooksul kasvanud, seda muuhulgas tasakaalustamaks pingelisemaid kontserdi- ja turneenädalaid. Paari viimase aasta jooksul on talle maalimisest kujunenud oluline viis oma seesmise maailma peegeldamiseks.
Maalimine on Karini jaoks võimalus leida julgust endale päriselt otsa vaadata ja seda värvidega peegeldada. See on veel üks samm sisemise harmoonia ja rahulolu teel.
Teisalt seondub mõte esimest korda oma loomingut näitusel tutvustada uue ja tundmatu teekonnaga, mis on sama habras kui samm veepinnal.
Maalimisele lisaks tegeleb Karin keraamika, käsitöö ja muu meisterdamisega. See kõik on omamoodi nii kontrast kui ka täiendus muusiku loomingule, mis koosneb hetkedest helides ja pakub vähem käegakatsutavat.
Autoripositsioon
Vahel ma ei räägi,
sest mu südamel on hääl ära.
Aga ma maalin ja soovin,
et Su südamel oleks silmad lahti.
/parafraseerides Elina Naani/
Vahel inimesed näitavad end mulle, elan neile kaasa, justkui samastun nendega. Nii saan tunda palju rõõmu ja helgust, aga ka kurbust ja valu. Kanaliseerin teiste inimeste, aga mõnikord ka enda emotsioonid ja tunded lõuendile.
Aina rohkem huvitab mind inimkonna kestlikkus ja looduse harmoonia. Lootusetus, lootus. Loodusliku keskkonna ja inimtekkelise keskkonna vastandumine. Inimeste erinevus maailma tajumisel ja info- ning fotokülluse ajastu annavad teisalt võimaluse esile kerkida sürrealismil ja abstraktsusel. Ajas on maalid muutunud - hetkeemotsioonist reaalsemaks ning hetkest kantuna juhitumaks. Kiirusele alluvad akrüülid on järk-järgult vahetumas rahulikumate õlivärvide vastu, rohke värv ja spaatel õhemate kihtide ja pintslite poole. Aina enam võib näha, kuidas sisemine virr-varr otsib vaikust ning rahu.
Värvid peegeldavad murelikku meeleolu, kaduviku haprust, seda viimast hetke kui midagi veel olemas oli. Üksikud värviligud ja teosed annavad aimdust rõõmu ja helguse kasvust, lootus jääb.